Judo ajalugu

Judo rajati professor IGORO KANO (1860 –1938) poolt vaimse treeningu meetodina ja ka spordialana 19.sajandi lõpus. Judokool KODOKAN, millest tänapäevaks on kujunenud ülemaailmne Judo Instituut, asutati 1882.a. Esialgu vaid jaapanlaste tähelepanu köitnud uus, samuraide võitluskunsti jujitsu baasil loodud, spordiala võitis peatselt poolehoiu kogu maailmas ning on tänapäeval üks enimharrastatumaid kahevõitluse alasid, mis kuulub olümpiamängude programmi.

Sõna judo (柔道) kirjutatakse jaapani keeles kahe kanji’ga “ju” ja “do”, millel on järgmised tähendused:

JU” () – järeleandlikus, õilsus, pehmus, leebus, õrnus…,

DO” () – põhimõte, tee, rada, kulg…

Seega võib sõna „judo“ tõlkida väga mitmeti: „õilis põhimõte“, „järeleandlik tee“, „leebe kulg“ jne.

Üldiselt tähistab aga hieroglüüf “道” filosoofilist mõistet, mis käsitleb inimese eluteed, iseenese ja ümbritseva mõistmist enesekontrolli ning eetilistest normidest kinnipidamise kaudu.

Esmaseks judole iseloomulikuks jooneks peab olema püüd vastastikuse hea läbisaamise ja üldise heaolu poole inimsuhetes – vastastikune austus. Judotehnikate õppimisel ja treeningute läbiviimisel on see peamiseks põhinõudeks. Õigetel alustel ülesse ehitatud judotreeningutel valitseb alati vastastikuse abistamise õhkkond, kus treeningpartnerid püüavad harjutusi sooritades toimida vastastikusest kasust lähtudes. Üksinda pole judot õppida võimalik. Vajalikud on vähemalt kaks partnerit, kes teineteist aitavad teel täiuse poole.

Judos kasutatavate tehnikate (heited, kinnihoidmised, valu- ja kägistamisvõtted) esmaseks printsiibiks on vastase jõu ja liikumise inertsi enda kasuks ära kasutamine.

Kehtib reegel: “KUI SIND TÕUGATAKSE, SIIS TÕMBA – KUI TÕMMATAKSE, SIIS TÕUKA!”.

Selline peaks olema ideaalne tehnika. Et olla suuteline seda reeglit praktikas rakendama, tuleb palju ja järjekindlalt harjutada. Teatud edu võib judos saavutada ka toore jõuga, kuid üksnes jõule baseeruvat maadlust ei saa nimetada judoks.

Jõudu tuleb õppida rakendama õigel momendil ja just selles suunas, kuhu jõu rakendamine on kõige efektiivsem. “JÕUD POLE HALB – HALB ON SEE, KUI JÕUDU RAISATAKSE!” on öelnud Jigoro Kano.

Judovõistlustel hinnatakse esmajärjekorras sooritatud tehnikate kvaliteeti, s.o. vastavust eelpool öeldud kriteeriumile. Üks kvaliteedi poolest kõrgemalt hinnatud tehnika annab alati paremuse ükskõik kui suure arvu madalama kvaliteediga sooritatud tehnikate ees.

PAREM TEHA KORD HÄSTI, KUI MITU KORDA HALVASTI!

Jigoro Kano peamiseks postulaadiks oli:

MAKSIMAALNE RESULTAAT – ÜLDINE HEAOLU!

Inimene, kes judo olemust mõistab, rakendab seda deviisi kõikjal – oma igapäevases elus, töös ja õpingutes. Tänu judo sügavale filosoofilisele olemusele, suhtutakse temasse paljudes maailma maades peaasjalikult kui kasvatusvorni ja alles seejärel kui sporti. Sellist tähtsustamise järjekorda soovis judot luues näha ka filosoofi haridusega Jigoro Kano, kes on oma loomingut iseloomustanud järgmiselt:

JUDO ON TEE KÕIGE EFEKTIIVSEMALT KASUTADA INIMESE VAIMSET JA FÜÜSILIST VÕIMSUST.

ÕPPIDES RÜNNAKUT JA KAITSETTE PUHASTATE OMA HINGE, MUUTUDES SEL TEEL VÕIMELISEKS.

LOOMA MIDAGI HINNALIST ÜLDISSE MAAILMA. SEE AGA ONGI JUDO LÕPPEESMÄRK.

Kui peetakse kinni judo looja poolt oluliseks peetud põhimõtetest, on judo sobilik kõigile, nii noortele kui eakatele, nii meestele kui naistele. Eriti meelepärane ja mitmekülgselt arendav on judo aga lastele. Judoharrastaja (ehk JUDOKA) hingelaad ja kool peegeldub tema enesevalitsemises, korrast ja puhtusest lugupidamises ning treeningul ettenähtud rituaalide austamises.

Allikas: Eesti Judoliidu koduleht, www.judo.ee

Share This